Oli aasta 2021. Väga äge ja elu muutev aasta minu elus. Olime kolinud värskelt oma perega linnast maale. Mäletan hästi üht maikuu hommikut kui läksime pere pisemaga õue jalutama. Mõtlesin endamisi…nii hea, nii kosutav ja kui palju ruumi ja õhku siin on…hoopis teistmoodi kui oli linnas…

Suvi aastal 2021 oli aga mega palav. Ühel hetkel tundsin, kuidas mu keha vajab varasemast enam värskendavaid ja gaasilisi jooke. Et olin parasjagu ka lapseootel, jälgisin hoolega poes müüdavate jookide koostist, päritolu ja valmistusviisi. Kuna paljud neist mulle ei sobinud, oli kõige lihtsam valida letilt nõrgalt gaseeritud vesi ja segada see hiljem koduse õunamahlaga. Et lähim pood oli nüüdsest pea 15 km kaugusel, oli täiesti põhjendatud idee hakata nuputama “kuidas teha ise kodus limonaadi?”

Üsna pea avastasingi, et on olemas üks iidne juuretisel põhinev tervislik jook, mis tõlkes kannab nimetust vesikeefir.  Hiljem mõistin, et see on ju seesama veidi hägune jook, mida ka minu ema kodus valmistas, kui olin alles laps. Minu vanematekoju jõudis see toona minu isapoolse vanaema kaudu, kes oli samasugune taimehuviline nagu mina täna.

” Ei ole siis ime, et selle joogi valmistamine mulle nii südamelähedane on, kui see kannab endaga kaasas mälestusi minu lapsepõlvest. On toonud mind tagasi juurte juurde ning aidanud mõtestada, mis on minu roll selles elus.”

Oma päris esimesed katsetused joogi valmistamise teekonnal tegin vist siiski pärast beebi sündi, kuna kartsin, et muidu võib see kõik unarusse jääda.  Tänaseks olen seda jooki põhjalikult tundma õppinud juba üle 4 aasta. Sama kaua oleme seda siis ka oma perega tarvitanud. 

“Ausõna, pole paremat janukustutajat kuumal suvepäeval kui mu oma Elusees mullijook. Otse külmast. Mega lihtsalt!” Aga noh, kui pole saanud, siis ei tea seda ka tahta.